Sügisepoolne suvi

Ütlen kohe ausalt, et pole viitsinud siia tükk aega ühtegi sissekannet teha. Asi pole olnud ajapuuduses, tehnikas või milles iganes, vaid olen lihtsalt laisk olnud. Selle asemel sain kõik taimed kenasti mulda ja kasitud, nüüd hakkab nende eluring aga täis saama ja seega tuleb nii mul kui neil taas aiast Internetti kolida.   

Nüüd asjadest lähemalt, kuid siiski lühidalt.

Kui sibulad hakkasid juba mürinal maa seest mugulat välja ajama, oli aeg nad üles võtta ja kuivama panna. Praeguseks on selgunud, et tegu on eriti kangete isenditega, nii et pisarateta neid hukata ei saa. 

Kaua otsitud ja lõpus leitud Illusioon osutuski õnneks Illusiooniks. Enne esimese punga puhkemist olin ärevil ja peaaegu et marssisin tema ees edasi-tagasi oodates, millal avaldab end roosi tõeline identiteet. 

Asi on selles, et paljud, kes on Illusiooni soovinud, on petukaubana saanud hoopis Flammentanz'i: selle õied on tumedamad, kasvavad kobaratena ja üldmulje on lohakas. Samuti vajuvad ka oksad õite raskuse all maadligi, mistõttu tuleb teda muudkui siduda, siduda, siduda...

Kuid siin ta on, minu imeline väike Illusioon: 

Viinamari Aljošenkin sai endale sõbraks tomati. 

Pinnakatteroosid on ilusad. Minu oma jäi kaks korda suve jooksul muruniiduki alla, mistõttu need kolm oksakest, mille ta kasvatada on jõudnud, näevad väga nirud välja. 

Aga miks ainult kaks korda niiduki alla? Peale esimest niidukikorda panin peenra otsa esiletõstmiseks sinna kolm vaia püsti. Tõsi, need vaiad olid küll vast 30 cm kõrgused, nii et ei aidanud miskit. Peale teist niidukikorda ladusin peenra otsa neli meetripikkust lauda. Nüüd on rahu majas ja peenra viimasel roosil turvaline kasvada. 

(Roosipeenra teises otsas on õnneks üks lahmakas kivi)       

Roosipeenrast veel nii palju, et kui suve hakul kasvuhoones kurke harvendasin, ei raatsinud välja juuritud taimi ära visata, vaid panin nad roosipeenrasse. Mõtlesin, et las nad hääbuvad vaikselt seal, ja ei läinud tükk aega vaatama, kahju hakkab neist. Hiljem selgus, et olenemata külmadest ilmadest ja minu jõhkrast käitumisest kasvuhoones, läksid nad tublisti kasvama ja kurke jagus nii endale kui naabrinaisele. 

Teehübriidroos Mister Lincoln, toodud kevadel Bauhofist.

Teehübriidroos Margaret, toodud kevadel Bauhofist.

Siin on aga üks tore sinine teehübriid Blue Queen, mis kasvatab juba teist õiepunga. Samuti Bauhofist toodud roos läks kenasti kasvama ja näitas ühe korra isegi oma õite ilu.

 Selle kollase roosi kinkis ema mulle aastal 2010 sünnipäevaks. Tegu ühe järjekordse potiroosiga, mis kasvab suureks ja õitseb detsembrini.

Üks punane roos, mis sai novembris paarikümne sendi eest rääbakana ostetud. Lõhn on imeline ja õied alustassi suurused. Ootan kuni pung puhkeb, et siin ka näidata. :) Siis võite nuusutama tulla.

Väikesed õied, usinad õitsejad: 

Yellow The Fairy

Rumba

Ämbliku uni ploomi lehe kaenlas 

Täidisõielised petuuniad said ka lõpuks hoo sisse ning hakkasid õitsema. Ise seemnest kasvatades on ikka tükk tegu nendega, turul tädid juba ammu müüsid õisi täis ampleid, minul olid väikesed alles tomatikarbis. Ega seegi neile head teinud, et värskelt võetud kassipoeg sinna korra pissile juhtus ja pidin kõik ümber istutama. Ootasin heledamaid õisi, aga lilla käib kah.  

Kirinõgese võib ka suvel julgelt peenrasse pista, on toas vähem kastmist ja pärast on teda lihtne jälle potitaimeks tagasi teha: murra paar oksa (või kasvõi kogu taim, kui tahad), pista vette ja nädalaga on juured all. Kellel kipub kirinõges välja venima, võib ladvad julgelt ära näpistada, ta kasvatab kiiresti uued oksad ning põõsas saab palju tihedam.     

Kaunis kukehari on mu meelest kaunis ainult siis, kui õitseb. Veel ei õitse, aga hea püsiv peenratäidis sellegipoolest. Kui teised taimed talveunne läinud, särab tema oma roosa krooniga üle õue.

Juulis mulda pistetud mägisibul on kasvama hakanud. Hea kiviktaimlasse pinda katma, levib kiiresti ja mõni sort isegi õitseb. 

Teine kiviktaimla pisilane, kelle päästsin eelmise kodu tärkava naadivälja keskelt. Kasvatab endast kenad mättad ja suvel on pisikesi valgeid õisi täis, väga armas. 

Metsik salvei! Üks imelisemaid ravimtaimi ja pidavat ka kurjad vaimud eemal hoidma. :) 

Salvei kohta loe lähemalt siit. 

Teekummel. Korjatud, kuivatatud, purgis. Loe lähemalt siit.

Meliss, tubli sõber, sai ka majoneesitopsikutest õue. Melissi kohta loe siit.

Nüüd on aga lillherne kord. Seemned pistsin suve hakul mulda ning võitlesin siis mitu kuud tigude ja nälkjatega, et miski kasvama ka jääks. Tulemus on värviline:

 Uueks aastaks saan seemned juba kauntest. 

Alpi mägiülane hakkas õitsema alles augustis. 

Daaliad (jorjenid) kasvavad suureks ja murduvad kergesti. 

 Daaliate vahel elutseb paar Cannat, kes on küll ära õitsenud, kuid sellegi poolest veel ilusad:

Gladioolid alustavad erinevatel aegadel. Punased on läbi, praegu on kahevärvilised, mõned on veel pungades ja oma värvi ei avalda. 

Minu kevadel varakult külvatud ja kaua oodatud peiulill Jolly Jester! 

Helenalt sain füüsali seemneid, mis nüüd kenasti põõsaks on kasvanud ning juba õitsevad ja viljuvad.  

Saialill tähendab minu jaoks nostalgiat. Tema ilusad õied ja mõnus lõhn meenutavad lapsepõlve kui peenras maasikaid süües ümberringi õitemeri oli. Õitseb rikkalikult pea igalpool ja on ka tubli ravimtaim. Loe siit.

Kasvuhoones pole midagi huvitavat. Toppisin ta kevadel tihedasti täis, rahvas teadis rääkida, et ega ma sealt saaki ei saa, rohigu ma ta parem tühjaks. Tomatid ja kurgid, mida olen nii toorelt, hoidiseks kui naabritele jagada saanud, räägivad aga teist juttu. Mina nõustun nendega ja vihjan, et taime kasvamiseks pole vaja ainult teaduslikke teooriaid, vaid ka hinge, hoolt ja armastust. 

Kurke oli vahepeal nii palju, et iga kahe päeva tagant korjasin ämbri täis ja ometi murdsid nad kolm kasvuhoone tala oma raskusega ära. Taladele kruvisin tugevdused külge ja kurgid kõlguvad seal edasi.  

Maasikad, vaesekesed, kasvasid peenra umbselt täis. Harvendasin neid, panin mõned kastidesse ja nuputan nüüd, mida nendega peale hakata. Sordid on kõik segi: Ananass, Sonata, Polka. 

Silm taimedest väsinud? Vahepalaks pilt minu varjust. 

Nägin poes soodushinnaga viinamarju, aga mõtlesin, et mis sest importkaubast suvel ikka süüa, säästsin raha ja sõin kodus tikreid. Arvan, et maitsesid isegi paremini kui itaaliast kohale sõitnud rohemammud. 

 Pineberry, mille kaevasin talvehirmus peenrast suisa üles ja paljundan temast potis tütartaimi. Väga maitsev maasikas, kuid keeruline aru saada, millal tema valget värvi mari valmis on. 

Passiflora Maliformis kasvatas seemnest vaid ühe taime. Hoian teda kui silmatera. Kümnekraadisesse õue teda jätta ei julgenud, tõstsin tuppa. 

Vahel tekib küsimus, et mis taim see nüüd on, mis mu potis kasvab? Eriti siis, kui seemned said maha pandud, aga kõik taimed polegi ühte nägu. Nii on kahtlasi taimi lihtne tuvastada: tõmba ta õrnalt mullast välja ning vaata, kas juur tuleb sellest seemnest, mille mulda panid, või on seal lihtsalt pussakas. Alloleval esimesel pildil oli potis kasvama hakanud mingi umbrohi, millel on selgelt eristatav peajuur ning peenikesed külgjuured, aga ümmargust seemneosa polegi näha, millest idujuur pidanuks alguse saama. Teisel pildil on aga vana kressi juur, millel on ikka veel seemnest tulnud paksend näha. Keeruline aru saada? Üks juur on sile, ajab ainult niite välja, teise juure sees oleks nagu hernetera ja ajab ka niite välja. 

Sõbrad aiatöölised. Korjavad õunu kokku, söövad kärbseid ja väetavad usinalt. 

Õunu on rohkem kui oodata oskasin. Puud näevad ilusad välja, lõikusest oli palju kasu.  

Hiina astilbe Visions in Red. Ootasin punast, sain lillaka. Astilbed on olenemata oma värvist ilusad,

roosa hakkab ka õide puhkema.

Naabritevaheline roheline sein. Võimalik, et mõni sort kuslapuud.

Osakond: kõrvits

Praegu kõige suurem kõrvits. Kirves on kõrval, et külmapoisse eemal hoida, ööd lähevad aina jahedamaks, äkki teevad muidu liiga. 

Kõrvits kasvatab igast lehekaenlast (lisaks lehele, õiele, kasvule ja köitraole) juure. Las kasvatab, saab rohkem toitu ja suurema saagi.

Iga kõrvits ei käi mööda maad, üks nunnu otsustas end üle hernestele mõeldud seina visata ja seal rippuda.

Kõrvitsale on olulised nii isas- kui emasõied. Pildil isane õis, lõhnab kangelt, kuid meeldivalt. 

Kui isasest õiest tolm emasesse õide ei satu, jääb kõrvits viljastamata, kasvab umbes rusikasuuruseks ja mädaneb ära.  

Et kõik kõrvitsad ära ei mädaneks, on hea hoida mõned väikesed emased õied alles, et nemad saaksid suureks kasvada. Emase õie tunneb ära pisikese kõrvitsaalgme järgi, mis asub otse õie all. Üldiselt soovitatakse kõrvitsa väädile jätta üks või kaks vilja kasvama. Enne emasõie rusikasuuruseks kasvamist ei saa aga aru, kellest saab asja ja kellest mitte, nii et mõistlik on jätta varuvariante rohkem kui kaks. 

  

Pisut suurem emasõis. Nädala jooksul paistab, kas tuleb koogimaterjali või mitte. Lauajupp on väädi peal selleks, et teda alla vajutada. Nii saab taim juure mulda ajada ning rohkem toitaineid lähedal asuvasse vilja viia.