Kõrvitsad kasvavad toas väga edukalt. Ootan juba pikisilmi, et saaks nad aeda "kõrvitsakasti" ümber istutada. Seal on rammus muld ja palju päikest. Kõrvitsaid üldiselt ette ei kasvatata, aga ma olin nii kärsitu ja tahan kiiresti vilju saada, et tuli ju ometi seeme mulda panna. :)
Vahepeal olen jõudnud ka enamiku tomatitest turbapottidesse ümber istutada. Paraku leidsin aga täna ühe sellisel kujul. Õnneks polnud taim kahjustada saanud ja pistsin ta uuesti mulda tagasi.
Tomateid tuleb nelja sorti: punased, kollased, triibulised ja kirsstomatid. Peale ümberistutamist on mõned kirsstomatid lehed longu lasknud, aga ootan ja loodan ikka, et neist asja saab.
Aia nurgas, kõige naadisemal alal, kasvab kaks väikest punast tulpi. Peale õitsemist ja lehtede närbumist kaevan nad sealt välja, kuivatan sibulad ning panen mõnes paremas kohas maha.
Kaunis naadiväli, mis hoolimata kahest mürgituskorrast endiselt rohetab. Ehk läheb õnneks ja nelja-viie päeva pärast on märgata esimesi pruunistuvaid lehti. Mürgiks kasutasin Roundup BIOd, mis siseneb taime roheliste osade kaudu ning liigub siis mööda juuri edasi, mis on naadi ja orasheina puhul imehea variant, kuna need taimed paljunevad just juurte kaudu. Niimoodi hävinevad ka need algmed, mis pole veel nina mullast välja pistnudki.
Väikesed roosi-istikud ajavad noori lehti ja peesitavad mõnuga päikeses.
Üks neist kuivatas mingil põhjusel oma ainsa lehe ära:
Eelmises kodus koera laiaks istutud roosijuurika kaevasin välja ja panin siin sügisel mulda. Kaevasin ta nüüd kevadel välja, et näha, kas roos jäi üldse ellu või tuleb ta minema visata, ja leidsin kaks pisikest oksabeebit! Panin ta mulda tagasi, pinnale pisut lähemale, kui sügisel, ja täna märkasin neid kahte väikest punast oksakest juba maast tärkamas.
Roosi sordiks Don Juan.
Sügisel K-Rautast mõnekümne sendi eest ostetud roosid on ilusasti juurdunud. Selle eest teen sügava kummarduse külmataadile, kes läinud aastal enne detsembri lõppu Eestimaale ei jõudnud.
Siit tulevad mürinal herned! Pildil olevad taimed said toas eelstardi, nende naabrid magavad alles terana mullas.
Vanikkuljuse viisin (ilmselt liialt kiirustades) õue. Nagu piltidelt näha, on toas kasvanud suuremad lehed saanud külmakahjustuse, samas kasvatavad taimed aga hooga uusi pisikesi ladvast juurde.
Siin oli kunagi kasvuhoone. Kaevasin-rohisin maa siledaks, puistasin muruseemne peale ja nüüd ootab vundamendist jäänud kraav ka täitemulda. Väga terase silmaga vaataja võib mullal ka esimesi muruliblesid näha:
Kui ilmajaam lubab (oodatud) sadu, siis on suure tõenäosusega taevas hoopis selline!
Siin kasvavad viinamari Aljošenkin ja maasikas Sonata. Et hoida rohkem niiskust, multšisin mõlemad ümbert männikoorepuruga.
Möödunud sügisel K-Rautast mõne sendi eest saadud elulõng on juba uhked varred püsti ajanud. Ostmise ajal olid tal küljes väikesed tumelillad õied, eks näis, missugused sel aastal tulevad, kas sama väikesed, või heast kasvukohast tingitult suured klassikalised propellerid. :)
Igal pool aias kasvab palju-palju pojenge. Kui kellelgi soovi, siis andke teada, tulge järgi ja kaevame mõned põõsad välja. Arvatavasti on tegu roosa täidisõielisega, aga pead ma garantiiks ei anna.
Keset muru kasvab rida nartsisse, hüatsinte, tulpe ja märtsikellukesi. Algul arvasin, et tegu on rottide pesaga, kuhu parem kraam ümberkaudsetest aedadest kokku korjatud, aga vabalt võib tegu olla ka endise omaniku vaimusünnitisega.
Oktoobri lõpus külvatud muru! Ainus ilus lapike 800 ruutmeetri peale.
Aia serva sai veel maasikaid: 6 Polkat ja 8 Sonatat. Puhtuse mõttes multšitud ümbert männikoorega.
Minu uus lemmik tulp Turkestanica.
Üldse on aeg erinevatel tulpidel juba õisi näitama hakata. Kui kellelgi mõne sordi vastu huvi, kirjutage, otsin nime üles! :)
Sügis, see võrratu aeg, rikastas mu peenart veel valge maasikaga, mis vajas talvekatet ja õnneks ka ellu jäi.
Minu väike vildakas kasvuhoone, mille kogumaksumus tuli ca 40 eurot ja mis sai kokku pandud umbes 3 tunniga. Ajab asja ära.
Väike vaher ja sõnajalg teevad võidu. Sel aastal võidab sõnajalg, järgmiseks aastaks oleks vaher kindlasti sõnajalast kõrgem... aga nii kaua ta ei ela.
Alpi mägiülane pistab ka lehed maa seest välja.
Pirnipuu sai kerge külmakahjustuse. Tahab järgmisel talvel väikest jopet selga saada.
Kirss Meelikalt ootan aga juba sel aastal õisi, isegi 2-3 tk oleks imetore!
Maja ees oli üks hirmus lõkkeplats, millelt leidsime siin toimetama hakates suure hunniku kõikvõimalikku prahti. Tegime ta puhtaks ja üritasin väikest murugi peale kasvatada, aga ei õnnestunud. Kaevasin nüüd platsi üles ja tegin temast peenra. Välimisse ringi vedasin maja taga liiga sügaval maa sees kasvanud (ja mitte õitsenud) krookused, nende juurde tulbid, mis olid end lausa 30cm maa alla kruttinud ja paraku ainult ühe lehega.
Tulpide puhul käib asi nii, et üle kahe-kolme aasta on soovitatav nad välja kaevata, kuivatada ja uuesti maasse pista, et nad end liiga sügavale ei kaevaks ja enam õitseda ei jaksaks. Kui tulbisibul on kümmekond aastat samas kohas olnud, siis võib temast tulla vaid üks-kaks lehte, sest kogu sibulasse kogutud toiduvaru kulub selleks, et mõni lehekene hädapärast maapinnani välja kasvatada, et siis oma elu kuni järgmise kevadeni ära elada.
Kõige sisemises peenraringis, mis praegu kilega kaetud on, on kurekellad, mida ümbritsevad madalad laigulised kressid. Kuigi ühed on rohkem niidu- ja teised kultuurtaimed, loodan, et kooslus väga hirmus välja ei näe. Ja kui näeb, pole ka hullu, tegu on ju siiski 850ruutmeetrilise katsetusmaaga! :)
Maja ette istutasin võõrasemad, et halli kevade ja umbrohtu täis aia juures midagigi rõõmsat oleks. Mõned võõrasemad läksid tigude kõhtu, edaspidi pakun limustele toiduks siniseid graanuleid.
Toas tärkavad daaliad.
